Puhkepaus.

Logan ohkas. "Ma ei ole stressis," sõnas ta kõigest ning võttis siis oma läpaka ja läks ukseni:"Ma pean loengusse minema, näeme hiljem kunagi."

"Näed, sa ei naerata enam nii, nagu varem," sõnas Nick ja tõsis siis käe. "Hiljem näeme."

Logan tahtis Nickile vastu vaielda, kuid loobus ning astus uksest välja. Tal ei olnud vaja seda vestlust pikemaks venitada ja seega loengusse hiljaks jääda.

Nick võttis oma Latte ja jõi topsi tühjaks. Seejärel toetas ta pea vastu diivani seljatuge ning ohkas.

Raske ohke saatel lükkas Anna puhketoa ukse lahti, püüdes teise käe peal läpaka peale kuhjatud raamatuid tasakaalus hoida. Alles ruumi astudes märkas ta seal mingil määral tuttavat nägu. "Ee.. hei," sõnas anna sõbraliku naeratusega ja kõndis siis lauani, lastes asjadel sinna peale noh.. kukkuda.

Nick tõstis oma pea: "rebane," muigas nooruk kavalalt.

"Ma vastaks midagi toredat, aga ma ei tea, mis häält rebased teevad," sõnas Anna kergelt silmi pööritades ja sammus kohviautomaadi juurde, valides endale ühe latte.

"Ära nüüd solvu ka pane," muigas Nick. Ta polnud ju midagi halba mõelnud.

"Sorry.. Raske päev," sõnas Anna taaskord ohates ja sammus enda kohvitopsiga diivanini, vajudes sellele istuma.

"Tahad millestki rääkida?" küsis Nick ja vaatas neidu huviga.

"Nagu näiteks füsioloogia tööst, mille jaoks ma eile viis tundi tuupisin ja milles ma päris kindlalt sajaga feilisin?" pakkus Anna ja võttis kohvist lonksu, asetades tassi siis laua peale. Neiu libistas madalad kingad jalast ja tõstis jalad diivanile, toetades pea põlvedele.

"Ja kui sa selleks nii hoolega tuupisid, siis miks sa feilisid?" ei mõistnud Nick.

"Ma ei tea.. Idioot olen," ohkas Anna. "Ma taon endale koguaeg pähe, et ma ei tohi läbi kukkuda, sest ma ei saa endale lubada stipendiumi kaotamist."

"No aga see pole loogiline, et sa põrusid, kui sa õpid. Ära tao end selle pärast läbi," lausus Nick.

"No ma veel ei teagi, kas ma põrusin. Tunne oli küll väga feil," sõnas Anna.

"Siis ära ole kohe nii negatiivne," muigas Nick.

"Naiselikust intuitsioonist oled kuulnud? See ei peta mind kunagi," sõnas Anna, õrn naeratus siiski huulile ilmumas. Naine haaras oma kohvi ja võttis sealt pisut suurema sõõmu.

"Ükskord on ikka esimene kord," muigas Nick.

"Seda küll.." sõnas Anna. "Ja mis sina siin üksinda norutad?"

"Sõber jättis üksi mu. Muidu ma ei norutaks," muigas Nick.

"Oh sa vaesekene jah," naeris Anna.

"Sina võid mind alati lohutada," muigas Nick kavalalt.

Anna muigas samuti ja patsutas meest õlale. "Kõik saab korda," sõnas neid mitte eriti veenval toonil.

"Ma loodan ka," noogutas Nick ja püüdis mitte naerma pursata.

Anna manas üpris tavalise ilme ette ja sirutas käe kohvitopsi poole, võttes sealt uue sõõmu.