Puhkepaus.

"Kust ma selle aja saan?" küsis Trevor.

"Ise võtad. Ega keegi teine ei ütlegi, et vot Trevorikene-kullakene, võta endale puhkus, et aru saada, kellelt sa keppi tahad ja kellelt mitte," muigas Anna.

"Ma ei saa koolist lihtsalt lampi uttu tõmmata ju," sõnas Trevor ja ajas end püsti, et riide panna. Keppida Annaga sai, aga rääkida mitte. Ta kas ei mõistnud mitte midagi, või ei tahtnudki mõista.

"Nädalavahetusel pole tunde ju. Mine üksi kuskile, kus sul hea ja rahulik on ja mõtle kõik läbi," lausus Anna samuti istukile tõustes.

Trevor ohkas. Ta kahtles, kas ta praegu üksi olla tahtis. "Eks peab vaatama," sõnas ta juba vesti nööpe kinni nööpides.

"Mina ei oska sulle väga sellises osas nõu anda," lausus Anna samuti ohates, heites uuesti selili.

"Olen märganud," sõnas Trevor. "Kuule, oli täitsa tore," lausus ta ja asus minekule.

"Jeah.. Teinekordki," sõnas Anna ja muigas kergelt. Mitmes kord see tal seda sõna kasutada juba oligi..?

Trevor astus uksest välja ja suundus oma toa poole.

Anna lesis veel mõnda aega voodis ja ajas siis ka end püsti, pannes riidesse. Neiu ronis uuesti voodisse ja asus õppima.