1369 Coffee House.

Rasmus kõndis väikesesse kohvikusse. Vihma sadas ja see tundud olevat sobiv koht, kus mõni tass kuuma kohvi või teed juua. Ta tellis endale suure tassi sidruni teed. Siis istus ta lauda, ning ootas oma jooki.

Ashton pages vihma eest kohvikusse peitu. Noormees tõmbas käega läbi oma märgade juuste ja sammus siis leti juurde, et omale must suhkruga kohv tellida. Kohvik oli rahvast täis ja ainus vaba istekoht näis olevat ühe mustajuukselise kuti lauas. Ashton kõndis paari kiire sammuga selleni. "Tohib siia istuda?" küsis Ashton viisakalt - kurat seda teab, äkki too noormees ootab kedagi.

"Ikka," Lausus Rasmus sõbralikult. Talle toodi ka ta tee ning vaikselt lonksas ta seda.

Ashton tõmbas niiske jaki luku eest lahti ja võttis siis istet. Noormees viis oma pilgu aknast välja, jäädes oma jooki ootama.

"Rasmus," Lausus ta siis tutvustavalt oma nime ning ulatas tervituseks käe.

Ashton oli juba peaaegu oma mõtetesse kadunud, kui võõras end tutvustas. Ashton haaras Rasmuse käest ja pigitas seda, tutvustades siis ka ennast. Üsna kohe toodi Ashtonile tema aurav kohv.

"Ma olen sind kusagil näinud," Lausus ta mõtisklevalt. "Aga kus, ei tule ette." Kehitas mees õlgu.

Ashton silmitses hetke noormeest. Temale ei meenunud, et ta teda varem kuskil näinud oleks. "Võib-olla ülikoolis või kuskil tänava peal," arvas Ashton ja võttis siis lonksu oma kohvist,"samas, ma töötan hommikuses vahetuses siin lähedalasuvas bensiinijaamas, ehk oled mind seal näinud."

"Ma arvan, et ülikoolis," Muigas Rasmus. Ning jõi aegsalt oma teed.

"Ju vist." Ashton lonkas oma kohvi, viies hetkeks pilgu aknast välja. Vihmasadu oli vaiksemaks jäänud.

Rasmus lonksas oma teed. "Vaikuse hetk," Lausus ta muiates.

"Me võime lobiseda, kui sind see vaikus häirib," arvas Ashton, hoides kohvitassist kahe käega kinni, niimoodi käsi soojendades.

"Hmm, aga millest?" Lausus ta kohmetult.

Ashton muigas. "Ma ei tea, võtame mingi suvalise teema," Ashton mõtles hetke. Talle ei tulnud midagi pähe,"räägi näiteks, mis sind siia kohvikusse tõi?" Mitte, et vastus ilmselge ei oleks ja seda sõna otseses mõttes.

"Õues sadas vihma ja see on hea vari." Naeris Rasmus. "Aga mis sind siia tõi?"

"Seda ma arvasingi," muigas Ashton,"ma olen siin samal põhjusel." Noormees rüüpas kohvi.

Rasmus muigas: "Arvata oli, aga mis plaanid siis edasi teha on?"

Ashton kehitas õlgu. "Koju ära ilmselt, mis mul muud ikka teha on. Kuigi, ega mul seal ka midagi teha ole. Mu pitsu nõuab mult natuke tähelepanu ja siis vahin niisama tühja. Sul endal?" Kohv hakkas juba vaikselt ära jahtuma, mistõttu Ashton seda suuremate lonksudega jooma hakkas.

"Hmm, otsin edasi mingit korterit või midagi." Muigas Rasmus.

Ashton mõtles hetke. "Me küll ei tunne üksteist ega midagi, aga kas sa mu korterikaaslaseks ei taha hakata? Mul üks tuba seisab tühjana. Elan seal üksi, võinoh, pitsu on ka. Et, mis arvad?" Ashtoni meelest oli see igati vägev, kui ta omale korterikaaslase saaks.

"Tegelikult vajaks ma seda ajutiselt nii umes kuu või kaks.." Naeratas ta. "Aga kui sulle sobiks, siis ma võiks küll mõnda aega sinu korterikaaslane olla."

"Ma ei oleks pakkunud, kui mulle ei sobiks," naeratas Ashton,"Ma olen ammu korterikaaslast otsinud, aga keegi ei tahtnud pitsu pärast tulla." Ashton lonksas oma kohvi. Vihm oli järgi jäänud. "Et joome joogid ära ja ma näitan sulle siis korterit?"

"See olek awsome," Muigas Rasmus.

"Siis nii teemegi," ütles Ashton naeratades ja jõi oma kohvi.

Rasmus naeratas tänulikult, ning jõi oma jahtunud tee lõpuni.