Aeg puhkamiseks.

Parim koht kus vahepeal puhata oli puhketuba. Väsitav koolipäev oli alles poole peal. Cameron astus puhketuppa ning liikus kohe diivani poole kuhu ta viskas oma käekoti ja maandus ise selle kõrvale diivanile lebama. Oleks ta vaid silmad sulgenud, oleks ta hea meelega jäänud magama, aga teadis, et kohe peab jälle minema. Seega proovis ta vaevu oma silmi lahti hoida ja vahtida seda igavat lage.

Michael oli kuidagi tutvustega ennast, siia kooli saanud ning kõndis nüüd väsinult puhketoa poole. Ta astus ruumi sisse ning silmas, siis neidist kes oli juba ruumis. '' Hei.'' sõnas Cian lõbusalt.

Cameron ehmus ning ajas siis ennast kiirelt istuli.
"Hey," suutis ta veel enne haigutamist ütelda.
Käsi laiali ajades ringutas ta oma kangeks jäänud konte ja silmitses siis noormeest.

Cian vaatas naerdes näitsikut. '' Cian olen.'' sõnas nooruk ilma pikema keerutuseta. Kõik need keerutused nime ütlemisega ajasid teda lihtsalt närvi .

"Cameron," naeratas neidis sõbralikult Cianile ning tõmbas enda koti endale lähedamale, et noormehele ruumi teha.
"Sorry, ma tegelikult pole nii suur laiutaja nagu hetkel võisin tunduda."

Cian võttis seljakoti seljast istus diivanile. '' Ilus tüdruk võib ikka natuke laiutada.'' sõnas noormees kelmika naeratusega.

"Ooo," hakkas Cameron naerma. "Alati pole viisakas laiutada, aga vahel ikka on ka."

''No jah, kui laiutada, siis tuleb ikka korralikult laitada.'' sõnas Cian naerdes.

"Kui sa soovid siis ma võin hetkel ka laiutada," Cameron juba vaatas kuidas oleks mugav laiutada.

''Lase käija.'' naeris Micheal.

Cameron pani oma jalad üle Ciani jalgade ja naeratas siis noormehele "Sobib?"

Cian asetas kavala muigega käed Camerióni jalgadele. '' Kärab.''

"Okei las ma nüüd arvan, sa vist ei ole must palju vanem seega kui vana sa oled," et mitte tekitada ebameeldivat vaikushetke mida Cameron vihkab alustas ta uue asjaga juttu.

''Ma olen 19. Ja kui vana sa oled? '' Ciani näol püsis kohati võluv naeratus.

"Ütleme nii, et ma olen 18," Cianil oli hea vanus ja see pani Cameroni naeratama.

''Ma pidasin sind nooremaks.'' tõdes Michael ning naeratas säravalt.

"Näen ma siis nii noor välja," Cameron vaatas küsivalt Cianile otsa.

''Palju noorem.'' sõnas Cian vaadates naeratades neidist.

"Ega sa ise ka just muld välja ei paista," hakkas Cameron naerma. Ta tõmbas näppudega läbi juuste ja jäi siis noormeest silmitsema.

Cian vaid naeratas. Noormees sättis oma tukka paika, mis oli vahepeal talle silme ette vajunud.

Cameron hakkas oma kotis sobrama. Talle meenud ennem ostetud kummikomm. Pikk kummikommist uss.
Selle kotist välja tõmmates silmitses ta seda oma käes.
"Soovid ka kummikommi ussi?"

Cian naeris vaikselt. '' eks võib jah.'' sõnas ta peagi.

Ta ulatas ühe otsa Cianile ning hakkas ise teisest otsast sööma. Esimese tüki hammustanud ja selle ära söönud "Ohh, see on ikka hea."

Cian võttis ussikesest kinni ning hammustas, siis sellest tüki. Cameroni lause peale noogutas noormees nõustuvalt.

Cameron lõpetas korra söömise ning tõmbas siis oma jalad Ciani jalgadelt ära. Ta istus nüüd põlvili diivanil ning hakkas uuesti sööma. Seekord hammustas ta juba suurema tüki, see oli siiski esimene asi mida Cameron täna sõi.