Aega veetmas

Oli juba õhtu ja tänavavalgustid põlesid. Alice istus ühel pingil, lugemisprillid ees, ja luges üht õpikut.

Cian oli alles siia linna jõudnud ning nüüd jalutas ta pargis. Pea mõtetest täitsa tühi. Tal polnud ei raha ega elukohta. Vanemd olid ta sõna otses mõttes majast välja peksnud. Niidiid ta jalutaski, pilk kurvat maas, pargis.

Alice tõstis pea, kui kuulis kedagi lähenemas. Sellistes kohtades olid ta meeled alati valvel - jumal teab, kes siin rännata võib.

Cian kõndis pingini ning istus sellele, tusaselt vaatas ta maha, olles oma mõtte maailmas. Talle ikka ei jõudnud kohale, kuidas ta vanemad võisid nii teha.

Alice vaatas noormeest kulmukortsutusega, kuid nähes siis tolle näol muret, küsis ta "Saan ehk kuidagi aidata?"

Cian võpatas ehmatuses, ta polnud märganud, et neiu oli juba pingil istunud. '' ohh, hei sorry ma ei märganud teid. '' sõnas nooruk kiirelt ning vabandavalt '' ahh, ei, ei ma ei usu, et te suudate mu vanemate meelt muuta.''

Alice sulges raamatu ja võttis prillid eest. Tüdruku juuksed olid krunni seotud. "Las ma arvan..Viskasid su kodust välja?"

Michael vaatas kerge imestusega tütarlast . '' Jah täpselt nii.'' sõnas Cian vaikselt ning kohati vihaselt.

Nüüd pani Alice oma asjad kotti ja tõusis püsti "Tule," sõnas ta noormehele.

''Kuhu?'' küsis Cian vaadates tütarlast WTF pilguga.

"Ilmselgelt oled sa hädas ja vajad kohta, kus ööbida." sõnas Alice, just nagu oleks see kõige ilmselgem asi. "Mul on ajutine üürikorter. Tahad sa ööbida siin või korteris?"

'' Korter tundub ahvatlevam varjat.'' sõnas Cian ning naeratas õrnalt.

Alice seisis seal, poolminekul, kuid noormees polnud end veel liigutanud "Tuled siis?"

'Ahh jaa tulen tulen.'' sõnas Cian kiirelt ning ajas, siis ennast püsti, et järgneda neiule.

Alice hakkas pargist välja sammuma.

Cian lonkis aeglaselt neiule järgi.

Peale natukest aega olid nad ühe kortermaja ees. Alice keeras välisukse lahti ja ootas siis noormeest järgi.

Cian sammus kiirete sammudega neidise juurde.

Kui Cian koridori oli jõudnud, lasi Alice uksel kinni vajuda ning kontrollis üle postkasti. Siis sammus ta treppidest üles, kuni teise korruseni, kus avas ta ukse korteril number viis. Korter polnud midagi uhket. Koridor, köök ja üks tuba koos vannitoaga.

Cia sisenes samuti korterisse ning vaatas, siis uudistava pilguga ringi.

"Mitte just väga uhke," sõnas Alice "Aga niikaua, kuni midagi paremat leian, käib kah. Tunne end nagu kodus," ütles ta ja kadus korraks tuppa. Tagasi tulles oli tal seljas vaid õhuke hommikumantel, mida ta parasjagu eest kinni tõmbas.

Cian vaatas kergelt kulmu kergitades tütarlast. Noormees võttis oma tossud jalast ning ka nahktagi seljast. raske ohke saatel läks ta ringi uurima, tutvudes nii selle pisikese korteriga.

Kööginurgas oli ka külmik, kust Alice apelsinimahla välja õngitses ja otse pakist ta ka jõi. Ta pani paki tagasi ja lihtsa liigutusega tegi ta krunnist lahti oma juuksed. "Mis kell sul homme esimene loeng on?"

''Kella kahe paiku.'' lausus Cian mõtlikult, samas kõndides neiule järgi, jättes endast truu labradori koera mulje.

"Minul hakkab alles kella poole kolme ajal," sõnas Alice mõtlikult ja istus ühele kahest lauaäärsetest toolidest. Kell ei olnud kuigi palju, vaid pool kümme õhtul "Mis nüüd?" oli ta avatud ettepanekutele, kuna telekat tal polnud.